Toomas Nigola: nii palju inimesi ei mahugi kirikusse, kui nüüd ekraani vahendusel teenistustest osa saab

„Kui vaadata numbriliselt seda, kui palju inimesi nüüd eriolukorra ajal on osa saanud jumalateenistuste salvestustest, siis nii rahvarohkeid teenistusi pole Postitus Toomas Nigola: nii palju inimesi ei mahugi kirikusse, kui nüüd ekraani vahendusel teenistustest osa saab ilmus Eesti Uudised.

Toomas Nigola: nii palju inimesi ei mahugi kirikusse, kui nüüd ekraani vahendusel teenistustest osa saab
„Kui vaadata numbriliselt seda, kui palju inimesi nüüd eriolukorra ajal on osa saanud jumalateenistuste salvestustest, siis nii rahvarohkeid teenistusi pole meil vahepeal isegi jõuluõhtul. Veelgi enam: nii palju inimesi meile kirikusse ei mahugi. 15. märtsi teenistusel on siiani olnud seni 800 vaatamist, möödunudpühapäevast jumalateenistust on vaid mõne päevaga kogunud ligemale 300 vaatamist. Tavaliselt on aga umbes kuuesaja istekohaga kirikus pühapäeviti kirikulisi kuni poolsada,“ laob EELK Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola lauale eriolukorrast tulenevad ja kirikuliste arvu iseloomustavad arvnäitajad. „Selles mõttes on tore, et inimestel tuleb raskel ajal ikkagi meelde, kust leida pidepunkti ja rahu. Pidevalt uudiseid jälgida on ju kurnav ja selliselt tükib silmapiir ära kaduma. See on justkui autoga sõites või laevaga merel olles, et kui silmi silmapiiril ei hoia, läheb süda kergesti pahaks. Kiriku eelis on samal ajal see, et kindel silmapiir ja siht on alati olemas,“ näitlikustab Nigola. Ometi sunnib eriolukord ka kirikut tavapärasest rutiinist välja tulema ja seepärast ongi ette võetud paljutki niisugust, mille vajalikkusest on juba aastaid räägitud, kuid ometi tegudeni jõudmata. Toome siis näiteks ekraanilt peegelduvad jumalateenistused või ka videosilla kaudu toimuvad ametialased nõupidamised ja koosolekud. „Kuigi sellest on ammu juttu olnud, pole seni õnnestunud harjumuspärasest rööpast välja murda. Nüüd selgus, et vajalikud platvormid sai tööle rakendada üsna lühikese ajaga, mõne tihedama tööpäevaga. Nüüd on lootus, et ka pärast kriisi lõppu võiks lühemate koosolekute puhul näiteks Põlvast Tallinna sõitmine, mille puhul sageli sõidule kulub rohkem kui kohapeal koosolekule, asenduda suhtlusega videosilla vahendusel. See pole nii ilmselt mitte üksnes kiriku, vaid ka paljude teiste asutuste puhul,“ selgitab Nigola ning täpsustab, et kahetunnisele koosolekule kulub terve tööpäev. Kolm tundi sõiduks pealinna, kaks tundi koosolekul ning taas kolm tundi ratastel. Kaasaegseid võimalusi kasutades säästab seega nii keskkonda, aega kui raha. Matused toimuvad pereringis Eriolukorras on mõndagi muutunud ka matusetalituste läbiviimisel. Leinajate hulk matustel on piiratud ning ära on jäänud kadunukese mälestamine peielauas. „Matusetalituste pidamise kohta on siseministeeriumist tulnud konkreetsed juhised. Muu hulgas on kirjas, et vältida tuleb matusetalituste pidamist ruumides, mis laieneb ka kirikule. Olen nõus, et matusetalitust pole mõistlik läbi viia väiksemates kabelites, kodus või mõnes ärasaatmiseks kohandatud ruumis, kuid kirikud, vähemalt Põlva oludes, ei peaks selles nimekirjas olema. Põlva Püha Neitsi Maarja kirikus on 600 istekohta ning hajutamaks inimesi, on meil üle ühe pingirea praegu lintidega piiratud. Kui nendes tingimustes osaleb matusetalitusel 10 – 15 inimest, siis ei näe me küll mingit ohtu. Seda enam, et me desinfitseerime kirikus regulaarselt kõiki pindasid ning kohe kirikusse sisenedes on käte desinfitseerimiseks desovahend ning kiriku uksel ka kõik vajalikud juhised,“ räägib Nigola ning lisab, et mõistagi ei saa eriolukorras toimuda mingeid füüsilisi kontakte – kätlemist, kallistamist, surnu puudutamist jne. Tema sõnul on matusetalituse läbiviimine ainult haual kristliku matusena mõeldav küll kirstumatuse puhul, kuid kui soovitakse surnukeha tuhastamist, tuleks matusetalitus läbi viia enne kremeerimist ning sel puhul on just suurtes kirikutes väikese osavõtjate hulgaga toimuvad talitused ka praegustes oludes omal kohal. Kuigi võiks eeldada, et emotsionaalselt nii raskel hetkel panevad leinajad eriolukorraks kehtestatud juhiseid pahaks, on olukord vähemalt Põlvas vastupidine. „Inimesed on mõistvad, hoiavad distantsi ei tüki kätlema või kallistama. Olen tähele pannud sedagi, et n-ö ärasaatjate ringi ei kiputagi ja matused tõepoolest toimuvadki pereringis. Mis aga puudutab leinajatele pakutavat tuge ja vajalikke teenuseid, siis matusebüroo töötab vaatamata eriolukorrale ja leinaja ei pea oma murega üksi jääma,“ täheldab Toomas Nigola, kes on ühtlasi ka Põlva Matusebüroo juht. Kirikud on reageerinud kiiresti Eriolukorras on positiivne see, et väga paljud kirikud reageerisid rahvastikuministri Riina Solmani esimesele üleskutsele asendada näost-näkku koosolekud ja kohtumised internetipõhistega, küllaltki operatiivselt. „Kui avame EELK kodulehe, siis näeme, et väga paljud kogudused on kiiresti mobiliseerunud ja toodavad täitsa korraliku montaažiga pilti tühjades kirikutes peetavaist jumalateenistustest või palvustest. See on tunnustus nii vaimulikele kui koguduse aktiivile, kes on panustanud aega ja leidnud võimalusi selleks, et koguduseliikmed saavad jumalateenistustest osa ka ajal, mil suurem hulk inimesi korraga kirikusse ei pääse,“ tunnustas Toomas Nigola. Peapiiskop Urmas Viilma mõtisklus tema leheküljelt Facebooki keskkonnas 14. märts 2020 Kristliku nädala esimese päevana on pühapäev juba algkristlaste jaoks olnud eriliselt sümboolne päev seetõttu, et Jeesus tõusis surnust üles just pühapäeval. Nõnda on iga pühapäev väike ülestõusmispüha. Paastureeglidki katkevad pühapäeviti Kristuse ülestõusmise tähistamiseks. Kas nakkusohu leviku peatamiseks kehtestatud eriolukord peaks samuti pühapäeviti peatuma? Seda me usklike inimestena loodaksime ja tahaksime. Kahjuks ei püsi viirus pühapäeviti peidus. Järelikult on igati loomulik, et kirikudki toimivad vastutustundlikult ja püüavad soovitada oma liikmetel pühapäeviti pigem kodus püsida ja rahvarohkeid jumalateenistusi vältida. /—/ Nõnda on kiriku positiivne sõnum raskel ajal see, et me püüame ühiskonda veelgi suurema usinusega vaimulikult teenida kui tavapäraselt. Rasked ajad nõuavad raskeid otsused, kuid ka erilisemat tähelepanu ja märkamisvalmidust üksteise suhtes. Nõnda on meil oluline teada ja teadvustada, et kirik ei ole raskel ajal suletud, vaid kõigile avatud. Kiriku vaimulik teenimisülesanne ei ole eriolukorras peatunud ega katkenud – see toimub teistsugusel viisil ja vormis. Küünlad põlevad, kirikukellad helisevad, palved ja orelihelid jätkuvad, erapihti võetakse vastu, absolutsiooni ja armulauda jagatakse ka siis, kui inimesi organiseeritult kirikusse ei kutsuta ja avalikud jumalateenistused jäävad toimumata. Sellises olukorras võib inimene küsida, kuidas ma saan siis ikkagi pühapäeva pidada, Kristuse ülestõusmisest iganädalaselt rõõmustada ja hingamispäeva pühitseda, kui kõik organiseeritud avalikud jumalateenistused ja muud inimeste kogunemised on kuni uute juhisteni või eriolukorra lõpuni ära jäetud või edasi lükatud? Kuidas üks usklik inimene saab oma südametunnistuse ja usu kohaselt elada? Püüan järgnevalt arutleda, millised on minu võimalused lähinädalatel ligimesest ja ümbritsevast keskkonnast hooliva, samas patuse ristinimesena ning kiriku liikmena toimida erakorralise olukorra tingimuses. – Et saaksin kodust lahkumata pühitseda pühapäeva, otsin üles kristlike raadiote (Pereraadio ja Raadio 7) programmist need kellaajad, mil kuulen eetrist jumalateenistuse ülekannet. Tean, et see teenistus, mida üle kantakse võib olla varem salvestatud või on tegemist salvestusega, kus vaimulikud ja muusikud on pidanud ilma koguduseta jumalateenistuse ainult selleks, et kuulajatel oleks võimalik teenistusest osa saada, kuid seegi rõõmustab mind. See võimaldab mul kirikusse minemata siiski pühitseda pühapäeva. – Teades, et erinevates kogudustes on loodud võimalus jälgida jumalateenistuse salvestust või ka otseülekannet interneti vahendusel, otsin need koduleheküljed internetist üles ja teen oma valiku, mida vaadata. Saan taas osa jumalateenistusest nõnda, et ma ei pea tingimata kirikusse minema. – Otsin ERR-i digitaalsest arhiivist välja varem toimunud jumalateenistuste ülekannete salvestused, et neid uuesti vaadates vältida tänavatele minemist ja inimestega kokku puutudes võimalikku haigestumist või pisikute levitamist. – Olen rõõmus ja tänulik selle üle, et kirikud on jätkuvalt avatud. See võimaldab mul siis, kui olen terve ja ilma haigusnähtudeta, minna nädala sees sel ajal, kui kiriku uksed on avatud või ajal, mil olen harjunud pühapäeviti teenistusele minema. Püüan kirikusse minnes või mujale kodust väljudes vältida ühistranspordiga liikumist. – Kui näen tänaval või ka kirikusse tulles tuttavat, ei rutta teda tervitama ega talle kättpidi õnnistust soovima. Piirdun tervitamisel eemalt lausutud heatahtlike tervitussõnade, rahu- või õnnistussooviga. Kui tahan sõnadele lisada mõne füüsilise märgi, sobib selleks hästi naeratus, peanoogutus või käeviibe. Miks mitte õnnistada üksteist distantsilt ristimärgiga! – Kirikusse sisenedes desinfitseerin oma käed vahendiga, mille kogudus on minust ja teistest hoolides sissepääsu lähedale paigutanud. – Kirikus saan süüdata küünla, istuda kirikupinki ning seal, kus see on võimalik, põlvitada omaette altari ees ning palvetada. – Istumispaika otsides leian koha, kus olen teistest inimestest eemal, et vältida võimalikku nakatumist. Mõistlik oleks valida teistega mõnemeetrine vahemaa. – Kui minu kirikus viibimise ajal peaks hakkama organist mängima orelit, olen rõõmus, et võin seda kuulata. – Kui samal ajal, mil mina kirikus viibin peab vaimulik altarist või puldist palvust, mida ei ole ette teatatud ega välja kuulutatud, rõõmustan, et sattusin just sel hetkel kirikusse ning võin palvusest osa saada. – Mul on õigus minna kirikus vaimulikku kohates või ka avalikult vaimuliku kõnetunnist teada antud ajal õpetaja juurde ning temaga hingehoidliku vestluse, pihi või armulaua, või mõne muu isikliku usutalituse osas kokku leppida. Seda selleks, et saaksin oma usu kohaselt elades saada vaimulikult kosutatud ja soovi korral osa sakramentidest. – Kui vaimulik on mulle loonud võimaluse armulaua vastuvõtmiseks, järgin õpetaja antud korraldusi ja juhiseid selle kohta, kuidas toimida nõnda, et oleks turvaline minul, vaimulikul ja kõigil teistel, kellega kokku puutun. Peamine on, et oleks välditud nakkusoht. – Kui minu peres tekib vajadus selliste isiklike usu- või ametitalituste järele, mida ei ole võimalik edasi lükata, pöördun selle küsimusega julgelt vaimuliku poole. Tean, et minul ja vaimulikel on õigus keerulistel aegadel sellised olukorrad lähtuvalt südametunnistuse- ja usuvabadusest hingehoidlikult lahendada. Tean, et sellistel usutalitustel tuleb vältida inimestega vahetut kontakti ja järgida kõiki juhiseid, mille järgimine on tarvilik nakkusohu vältimiseks. – Mõeldes, mida saan veel ära teha ka nende jaoks, kes on hetkel nõutud, vajavad abi ja tuge – ainelist või hingehoidlikku -, püüan seda jõukohaselt ja nakkusohtu vältides pakkuda. Võtan oma tutvusringkonnas ühendust nendega, kelle kohta tean, et neil ei ole lähedasi ja nad võivad olla päris üksi. Küsin, milline on see abi, mida nad enim vajavad (ravimid, toit, esmased hügieenivahendid, küttepuud, puhas vesi, jne) ja püüan seda neile korraldada. Saan anda abivajajast teada ka kohalikule kogudusele, sotsiaaltöötajale või kutsuda kiirabi. – Kui mul on selleks aega ja valmisolekut võin pakkuda ennast vabatahtlikuna appi kogudusele, kohalikule omavalitsusele või nendele organisatsioonidele, kes hetkel eriolukorrast tingituna lahendavad probleeme ning korraldavad inimeste teenimist ja teenindamist kõige esmavajalikuga varustades. /—/ Postitus Toomas Nigola: nii palju inimesi ei mahugi kirikusse, kui nüüd ekraani vahendusel teenistustest osa saab ilmus Eesti Uudised.