Lauri Vahtre: kui pole tööd, siis õpime

Kirjutasin läinud nädalal, et valitsus võiks organiseerida või aidata organiseerida e-hädaabitöid. Juba leidus ka internetis asjalik vastukaja: miks mitte panna Postitus Lauri Vahtre: kui pole tööd, siis õpime ilmus Eesti Uudised.

Lauri Vahtre: kui pole tööd, siis õpime
Kirjutasin läinud nädalal, et valitsus võiks organiseerida või aidata organiseerida e-hädaabitöid. Juba leidus ka internetis asjalik vastukaja: miks mitte panna näitlejad õpikuid sisse lugema, nii et hirmuäratava masinahääle asemel võiks kasvõi Newtoni seadustest pajatada näiteks Tiit Sukk. Mis viibki teist otsapidi õppimise juurde. See ei puuduta üksnes noori. Näib nii, et meile on suure häda kõrvalsaadusena langemas sülle maailma kõige hinnalisem ja ühtlasi täiesti taastumatu ressurss – aeg. Esialgu aeg rõõmustab meid. Kuid ka perekondlikust suhtlemisest ja ülerahvastatud terviserajal hiilimisest saab ükskord küllalt. Siis tulekski õppima hakata – kõike, mida interneti teel õppida saab. Näiteks keeli, aga miks mitte ka tapetseerimist, suitsuahju ehitamist või laastukatuse löömist, vähemalt üldjoontes. Selliseid õppevideoid on juba praegu küberruumis päris palju. Kuid sellegipoolest annaks asja veel paremaks teha. Tuleks leida ja rakendada lihast ja luust õpetajad, kes moodustaksid täiesti konkreetsetest isikutest koosnevad õpperühmad ning hoolitseksid n-ö järelharimise eest, see tähendab juhiksid video(te) vahendusel edastatud oskuste ja teadmiste järgnevat ühist läbiarutamist, vastaksid küsimustele, parandaksid vigu jne. Saaks korraldada õpitu omandamise kontrolli. Võib-olla tasuks mõelda, kas ei tuleks vähemalt mingit osa praegu lihtsalt jagamiseks mõeldud toetustest siduda kohustusega õppida. Saad palka edasi, aga vaat õpid ära elementaarse saksa keele oskuse. Või vähemalt prantsuse keele häälduse, et teaksid protesteerida, kui raadiost tuleb selliseid koledusi nagu „tsitröön“, mis justkui peaks tähendama üht Prantsuse autofirmat. Või natukene läti keelt. Läti keel on muuseas kaugelt enamat kui „saldejums“. Hiina keelest rääkimata. Hiinlased ju tulevad nagunii, sel või teisel moel. Kas poleks siis kasulik, kui meil on kümme tuhat keeleoskajat – või vähemalt sellist, kes ei lase ennast puurahadega alt tõmmata. Ja kui sundus tundub kohatu, ebahumaanne ja põhiseaduse vastane, siis oleks suur abi sellestki, kui õnnestuks sellised kaugkursused inimestele kätte anda tasuta. Ah jaa, õpet saab korraldada ka seismajäänud ettevõtete kaudu, mille juhid teavad (võib-olla) paremini, mida võiks oma töötajatele pakkuda: ümberõpet, kvalifikatsiooni tõstmist või midagi hoopis kolmandat. Lühidalt: ühed saaksid e-hädaabitööd õpetajatena, teised saaksid targemaks. Usun, et õppimistahe pressib ennast juba praegu läbi inimeste loomuliku mugavuskesta nagu lill läbi betooni. Nädala pärast on see tahtmine juba hoopis võimas ja nõuab võimalusi taga. Oleme oma väiksusest ennegi kasu lõiganud – miks mitte ka nüüd? Suutsime koristustalgud korraldada, ehk suudame korraldada ka suured õppimistalgud? Et väljuda koroonakriisist umbes 1,67 korda targemate ja kvalifitseeritumatena, mis annaks meile lootust kriisijärgses maailmas ellu jääda ning, kes teab, võib-olla oma positsiooni koguni parandada? Postitus Lauri Vahtre: kui pole tööd, siis õpime ilmus Eesti Uudised.