Kullapalaviku ajal said rikkaks need, kes labidaid müüsid

Jälgides eriolukorrast tulenevalt esimesi tüdimuse märke ilmutavate inimeste käitumist võib eeldada, et mitmed neist, kes emakese Maa pinnal liikudes kahe Postitus Kullapalaviku ajal said rikkaks need, kes labidaid müüsid ilmus Eesti Uudised.

Kullapalaviku ajal said rikkaks need, kes labidaid müüsid
Jälgides eriolukorrast tulenevalt esimesi tüdimuse märke ilmutavate inimeste käitumist võib eeldada, et mitmed neist, kes emakese Maa pinnal liikudes kahe meetri distantsi ja muid kehtestatud juhiseid millekski ei pea, langetatakse varem või hiljem kahe meetri sügavusele maapinnast. Kas rääkida nüüd rikkaks saamisest või mitte, aga kindlasti pole tööpuudust karta hauakaevajatel, kes hoiavad käes ju sama instrumenti, mida müües nutikad tegelased kullapalaviku ajal mammonat kokku kraapisid. Kuuldes pere toiduvarusid täiendamas käinud abikaasa raportit sellest, mis toimub isegi maalilises väikelinnas Põlvas, tekkis leebelt öeldes jõuetustunne. Veel eelmisel nädalal tundus, et inimesed on olukorra tõsidust arvesse võtnud ning käituvad sellele vastavalt. Eakamaid kohtas nii linnapildis kui kauplustes varasemaga võrreldes vähem, kauplustes hoiti distantsi ega peetud grupivestlusi. Ent mis toimub praegu. Eile räuskas ja tänitas keegi meeskodanik ühes ehituskaupluses valjuhäälselt, et politsei ahistab teda. Et kontrollib, kas ta viibib karantiini ajal kodus. Kas saab ette kujutada sellest midagi veel jaburamat. Eile teatas tütar, et ühes suuremas kohalikus toidupoes on vanemad prouad pinkidel reas kui pääsukesed traadil ning vadistavad sundimatult elust ja olust. Ning vaatavad koroonaviirusele põlglikult silma – meil elatud aastaid juba terve hulk seljataga. Et kui murrab maha, siis murrab. Tänased muljed abikaasalt. Õllekorviga papi pendeldas järjekordade vahel, et kesvamärjuke kiiremini kätte saada. Õitsvas eas vanahärra protesteeris sülge pritsides, miks pole kõik kassad avatud. Kulinaarialeti ette, kus oli vaid üks ostja, ilmus kui nõiaväel mutike, kellel oli ilmtingimata vaja teenindajalt kaupa vastu võtvat ostjat lausa ninaga nügida. Ning kohati enam kui kolmest inimesest koosnevad grupid lähestikku viimaseid uudiseid vahetamas. Ning taas kuulduvad lausekatked – meil elatud aastaid juba omajagu, mis meil karta. „Aga südame tegi soojaks see, et nooremad ja keskealised tõepoolest järgivad kehtestatud nõudeid. Paljudel on ostunimekiri valmis, poodi sisenedes tõmmatakse kätte kummikindad ning ninale maskid. Ei mingit sihitut kulgemist riiulite vahel, kaup korvi või ostukärusse ja iseteeninduskassasse. Kaubakoguste ja sortimendi põhjal sai eeldada, et enne nelja päeva neil inimestel poodi asja pole,“ tõmbas naine seekordsest poeskäigust kokkuvõtteid tehes otsad kokku. Aga kuidas on eakamatelt kuuldud sõnadega, et aastaid ju omajagu elatud ning karta pole midagi. Ega olegi. Maapinnale ju meist keegi reeglina ei jää. Ent enne seda võiks eakamad siiski mõlgutada, et koroonakrampides koju surema samuti mitte. Järgneb transport haigemajja, seal tõenäoliselt intensiivravi. Kui see osutub edukaks ja inimene paraneb, on hästi. Kui mitte, ootab ees surnukuur ning tööd saab hauakaevaja. Peielauda, olgu öeldud, matustele ei järgne. Hooldusõe ahastus Siinkohal on paslik meelde tuletada intensiivravi hooldusõde Maila Maisväli ahastust ühismeedias, mille Delfi avaldas täismahus ja muutmata kujul. „PALUN ÖELGE MULLE ÜKS PÕHJUS, MIKS MA PEAN SELLISTE INIMESTE EEST HOOLITSEMA OMA TERVISEGA RISKIDES….. MA EI TEA,… MU SÕNAVARA ON RIKKALIK JA KIREV AGA SELLISTE KOHTA MUL SÕNU POLE.. KUI OLEKS MA EI RAATSIKS NENDE PEALE SEDA KASUTADA Istun praegu töö juures garderoobis, vahetan riideid (kes ei tea, siis ûtlen, et tòötan intensiivravi osakonnas). Istun ja olen iga hetk valmis nutma hakkama. Ma olen koik oma tunded maha syrunud, suure nukruse, et ma ei saa kohtuda oma maailmanabadega. Olen hoidnud ennast , oma peret, kaaskodanike.. Ja nutta ma ei taha sellepärast, et igatsen oma kalleid. Ma tahan nutta nende pärast, kes sülitavad mulle, mu kolleegidele, kõigile lihtsalt näkku. Ja seda sõna otseses mõttes. Ma olen väga solvunud, ma olen vãga vihane. Mul on nii piinlik. . Miks ma peaks tahtma, homme , ûlehomme ja teistel päevadel veel oma töökohale tööle minna…. Ma ei tea, kas tahan… ma ei taha, ja teie inimesed siin pildil ja teie Sportland olete selles süüdi.“ Eilsed drastilised näited kaubanduses Intensiivravi hooldusõe ahastus ja kannatuse katkemine on mõistetav. Piisas sellest, mis toimus Sportlandi poes. Nimelt teatas Sportland kolmapäeva pärastlõunal, et müüb nädala lõpuni nii e-poes kui ka kauplustestes kaupa poole hinnaga. Nii mõnelgi inimesel ununes riigis kehtiv eriolukord ja nad kiirustasid hulkades Sportlandi kauplustesse. Pärast seda hakkasid sotsiaalmeedias levima fotod, mis peegeldasid tekkinud olukorda Sportlandi kaupluses Tartu Lõunakeskuses. Inimesed on hulkadena poes, kahe meetri piirangust ei pea mitte keegi lugu. Lõunakeskuses töötav ja Delfis anonüümsust palunud naine oli väga ärritunud. “”Kuidas saab üks endast lugupidav ettevõte nii käituda? See olukord on debiilne,” sõnas ta ja lisas, et Sportlandis toimunu ajal olid teised kauplused keskuses tühjad. Sportlandi töötajatel näomaske ega muid kaitsevahendeid ei olnud. Sportandi juht Are Altraja sõnul ei olnud nende eesmärk, et inimesed poodi jookseksid. “Saame aru, et jube rumalalt kukkus välja ja me oleme sellele reageerinud. Me ei oodanud nii palju inimesi poodidesse, kampaania oli mõeldud eelkõige veebikampaaniana. Meie eesmärk ei ole viirust levitada,” kommenteeris ta tekkinud olukorda. Altraja pidas sõna. Tänasest on Sportlandi kauplused suletud. Ja kõige selle taustal võttis kolmapäeval sõna Ülemiste keskuse juht Guido Pärnits, kes leidis, et valitsuse otsus sulgeda 27. märtsist kaubanduskeskused on rumal ega täida eesmärki. Sest samal ajal võivad suured ehitus- või aianduspoed lahti olla. Enam kui 200 kauplusega Ülemiste keskuses jääb seega reedest avatuks vaid toidupood ning jätkavad ka osad teenusepakkujad. Delfi küsimusele, kas Ülemiste on läbi mõelnud keskuse sulgemise stsenaariumi, vastas Pärnits eitavalt. “Ega ausalt öeldes ei uskunud seda. Muidugi rentnikega suhtlemisega saame hakkama, me ei jäta neid hätta. See on pigem logistiline harjutus – kuidas turvata keskust päev läbi kui toidupood on lahti ja teised kauplused kinni? Kas Ratas ja Helme tulevad inimesi suunama meile sinna? Ma olen väga pahane selle peale, jah,” rääkis Pärnits. Samas lubas ta, et rentnikelt üüriraha suletud aja jooksul ei küsita. Pärnitsa pahameeleavaldusest võib mõneti aru saada, kuid tema väide, et samal ajal võivad suured ehitus- ja aianduspoed lahti olla, on leebelt öeldes kohatu. Pole midagi teha, kaubanduskeskused on kohad, kus inimesed saavad lisaks hädavajalikule poodlemisele ka vaba aega veeta. Kas ja kui paljud seda võimalust viimastel päevadel kasutasid, on muidugi iseasi. Ent kui on võimalus, küllap on ka kasutajaid. Ehitus- ja aianduspoode külastavad inimesed aga ilmselgelt vajaduspõhiselt ning mingit seltsitegevust pole neis toimunud varem ega toimu ka edaspidi. Tänusõnad Miks ometi mõtlen taas intensiivravi hooldusõe ahastavatele kirjaridadele. Aga sellepärast, et olen temaga üdini nõus. Viirusega saame edukalt võidelda vaid kõik ühiselt. Ent ometi me seda ei tee. Eestimaalased, palun võtke pidada epistel oma eakamatele sugulastele ja tuttavatele, et nad olukorda objektiivselt hindaks. Meie 93-aastasene vanatädi saab toimuvast suurepäraselt aru. Annab neile, kes soovivad külla tulla resoluutselt keelduva vastuse. Lepib sellega, et toidukott ootab teda ukse taga ning lähisuhtlust ei toimu. Ning on rahul sellega, et varasemalt kord päevas toimunud telefoniseansid on asendunud kahe helistamiskorraga. Aitäh, tädi Pärja. Aitäh teile teisedki eakad, kes te olukorda pädevalt hindate ja olete oma käitumismustri sellele vastavaks kujundanud! Postitus Kullapalaviku ajal said rikkaks need, kes labidaid müüsid ilmus Eesti Uudised.